Tootmises

FILMID

Filmi treiler

Stsenarist Jaanus Kulli Režissöör Jaan Kolberg Produtsent Kärt Tamm Wikipedia: Damaskuse teras ehk bulatt-teras ehk damaskus on 1,2…1,8% süsinikku sisaldav sitke, kõva ja elastne teras. Selle pinda damaskitakse. Indias, Süürias, Iraanis ja mujal valmistati keskajal sellest terarelvi. Eesti tunti damaskuse terase tegemist juba muinasajal.Sepale on folklooris ja mütoloogias sageli omistatud üleloomulikke võimeid (Ilmarinen, Kalevipoeg, Thori vasar). Sepas on nähtud nõiaga sarnanevat inimest. Taimo võtab seinalt Damaskuse terasest peenemustrilise täägi, leiab jämeda metalltraadijupi, paneb selle alasile ja lööb vasaraga tera pihta. Traat lendab pooleks nagu vorst.Sepatööst ja selle madalseisust rääkides lähevad Taimo silmad põlema, justkui püüaks ta nendega ääsi all leeki süüdata. Mitmes ääsis Eestimaal hommikuti süsi hõõguma lööb, Taimo öelda ei oska. “Mina suhtlen vaid meistritega,” toob ta vabanduseks. Üldse mitte üleolevalt. “Meistriks saadakse siis, kui teised meistrid on sind sama tiitliga hinnanud,” lausub Taimo, kes on tagunud rauda juba 30 aastat. Tema nägu ja käsi vaadates ei kahtle hetkegi, et tegemist on meistriga. Taimo kummagi käe sõrmes on mitu hõbesõrmust, mõlema randme ümber hõbekett. Ta meenutab pigem muinasaja Eesti sõdalast kui tänapäeva seppa. “Käed hõbedaga vöötud – oli maarahval selline ütlus. Usuti, et hõbe talletab energia kätesse.” Taimoga võib sama põhjalikult kui sepatöö peensustest rääkida maausust, Ameerika autodest või üleilmastumise muredest ja rahvaste rändest. Tal on oma arvamus igas eluküsimuses. Ja siit tuleb filmi peateema – see on küsimus eesti rahvast ja rahvusest. Oma vaadetelt on sepp nn. natsionalist, rahvuslane. Ta põlgab kõike seda, mis on meile võõraste poolt sisse toodud. Ka ristiusku. Kui usust üldse juttu tuleb, siis maausust. See on tema usk! Me ju teame, et eestlased saavad alatasa süüdistusi natsionalismi küsimuses. Isegi kuni fashismini välja. See on meie saatus, asume sellises kohas, kust käivad pidevalt erinevad riigid ja rahvad üle ning vallutavad ja anastavad meid, dikteerides ette, mida uskuda, kuidas käituda, kuidas olla. Kui me siis sellele vastupanu osutame, oleme süüdlased. Vaenlased. Kas, kuidas ja millisel määral on meil õigus olla iseseisev rahvas, läbi mille tekib meie identiteet? On meil see üldse olemas? Mõõk kui mehe iidne sümbol Taimo töö uhkus ja au on Damaskuse terasest mõõgad ja noad. “Ma olen teinud kaks Jaapani katanat (samurai mõõk ), ühe viikingi, kaks kasaka mõõka ja kunagi olen teinud ka ühe rapiiri,” loetleb ta. Kokku on ta sepistanud umbes kümme mõõka. Seevastu Damaskuse mitmekihilisest terasest nuge on Taimo vorminud enam kui tuhatkond. Damaskuse terasest on tehtud külmrelvi juba antiikajast alates, kuigi Taimo meelest polnud tollased mõõgad sugugi sedavõrd kvaliteetsed, nagu kroonikud neid oma kirjutistes on ülistanud. “Näiteks Aleksander Suurel oli sõjakäigul kaasas mitu seppa ja üks neist oli konkreetselt mõõkade sirgeks taguja,” teab Taimo. Ta usub ja loodab, et tema tehtud terariistad pole sattunud siiski valedesse kätesse ja seetõttu pole nende läbi siia maailma ka kurja sündinud. “Ma ikka vaatan, kellele ma teen,” ütleb Taimo. “Igal juhul ma loodan, et inimene kasutab minu tehtud mõõka või jahinuga otstarbekohaselt, hoiab seda näiteks kodus seina peal. Kui iidset mehe sümbolit. Mitte kui tapariista. Kuigi, mis salata, inimestes elavad edasi madalad tunded. Nagu ka keskajal. Alles on kadedus, auahnus, armukadedus, valelikkus, petturlus.” Damaskuse terasest mõõgad ja noad on väga peen kunst ning terasekihtide arv neis varieerub Taimo sõnul mõnest kihist mõnesajani. Olenevalt noa otstarbest. “Vastavalt sellele valitakse teras, valmistamise viis, kihtide arv,” selgitab ta, laskumata selle käsitöö kõige peenematesse ja hämaramatesse saladustesse. Taimo vilistab Eestis kehtestatud seadustele, et terariist mehe taskus ei tohi olla pikem kui kaheksa sentimeetrit. “Mina rõhun traditsioonidele ja sellele, et eluaeg on jahimehed tellinud noa sepa käest. Kui ta on jahimees, oskab ta sellega käia ümber nagu õige jahimees. Aga kui inimene tellib 15sentimeetrise noa, et see iluasjana kaminasimsile riputada, siis ma teen seda ja olen selle eest nõus ka kinni minema,” lubab Taimo, kes lastekodulapsena on kaks korda rootsi kardinate taha sattunud. “Eksisteerib traditsioon, mille kandja ma sepana olen.” “Mul on üheksa noahaava, mind on põlema pandud, mind on kaks korda püstolist lastud. Ma ei karda siin ilmas mitte midagi. Aga et ma läheks ise kellegagi ülbitsema, siis sellist asja ma ei tee,” lööb ta kui vasaraga.

Stsenarist ja lavastaja Jaan Kolberg Produtsent Kärt Tamm Pikkus 58 min. Eluloofilm varalahkunud Illar Hallastest, kelle tähtsus meie riigi taasiseseisvumise protsessis on olnud väga palju suurem, kui sellest on siiani räägitud. Aga ennekõike huvitab selle filmi tegemise puhul üks teema – see on usu ja poliitika või üldse usu ja usuvälise maailma omavaheline seos. Kirikuinimesed nimetavad kirikust väljaspool olevat keskkonda “maailmaks”. Evangelist peaks minema “maailma” ja kuulutama evangeeliumit kõigele loodule. Juba Jeesuse eluajal oli üks kitsas ja piiratud seltskond, kes tegeles usuküsimustega ning üritas ka muud maailma sellesse kaasata. Kahe tuhande aasta jooksul pole see õnnestunud. Ilmselt siis ei õnnestugi!? Illar Hallaste oli üks neist, kes oli nagu sidemees selle kahe maailma vahel. Ma mäletan, et juba ülikooli ajal, enne tema sealt väljaviskamist kirikussekuulumise pärast, oli õhus võimalus, et kui ta oleks siiski saanud lõpetada õigusteaduskonna, siis oleks võinud temast saada usuasjade volinik, mis oleks kindlasti olnud kasulik kirikule. Aga siis ikkagi vahemees, sidemees. Muudatuste ajal rabas Hallaste kahel rindel, olles jällegi vahemehe rollis. Ta teenis Kadrina kirikus õpetajana, samas oli Eesti Kongressi juhtfiguur ning ka Ülemnõukogu liige ja hiljem Põhiseaduse Assamblee liige. Hallaste oli fenomenaalse töövõimega, seda tunnistavad kõik temaga erinevatel aegadel koos töötanud inimesed. Võimalik, et selle töövõime tingis mingi jumalik ettekuulutus varalahkumise kohta. Antud armuaeg tuli ära kasutada kirglikult ja suure põlemisega. Filmi tegemist lihtsustab see, et ma olen teinud seoses oma nelja filmiga intervjuud Illar Hallastega ning seda materjali on päris palju. Me oleme rääkinud sellest perioodist, kui ta veel ülikoolis õppis ja kuidas ta usu juurde sattus, kuidas temast sai kirikuõpetaja, kusjuures siin on huvitav, et ta tegi ära kõik eksamid Usuteaduse Instituudis veel enne seda, kui ta üldse ametlikult üliõpilaseks võeti, sest riigivõim keelas tolleaegselt piiskopil Edgar Hargil teda vastu võtta. Me oleme rääkinud Hallastega Kodanike Komiteedest, kodanike registreerimisest ja Eesti Kongressist. Siinkohal tuleb märkida, et esimene Kodanike Komitee loodi tema algatusel Kadrinas. Oleme rääkinud ärevatest aegadest augustis, 1991.a., mil otsustati Eesti vabanemise küsimus. Jne, jne. Illar Hallaste kolis pea 20 aastat tagasi elama Viimsisse ning on olnud sellest ajast valla eluga väga tihedalt seotud. Pikka aega oli ta Viimsi Kooli hoolekogu juht, lisaks teenis ta Viimsi püha Jaakobi kirikus ning Rohuneeme kabelis. Ta oli ka Ida-Harju praostkonna abipraost. Pooleli jäi tema üks suur unistus korraldada palverännak Püha Jaakobuse hauale Santiago de Compostelasse alguspuntiga meie püha Jaakobi kiriku juurest.

Dokumentaalfilmi ideekavand, stsenarist ja režissöör Jaan Kolberg

Lagle Pareki mälestusteraamat lõpeb Juhan Liivi luuleridadega:
Mina ei tea, kust ma selle rõõmu võtan.

Pole mul maad, ei ole mul maja,

pole mul rada, ei ole mul raja,

pole mul raha – ja kõike on vaja,

olen kui kurva aegade kaja,

tumeda ööde tunnistaja –

mina ei tea, kust ma rõõmu võtan.

 

Kui ma sattusin mõned aastad tagasi Kalifornias R. Reagani raamatukokku, siis viis see naisterahvas, kes mulle ekskursiooni tegi, kuuldes, et ma olen Eestist, ühe eksponaadi juurde. See oli kümne nõukogude naispoliitvangi õnnitluskiri R. Reaganile tema presidendiks tagasivalimise puhul. Selle kirja avastas 2009. aastal Mart Laar. Ühena kümnest naisest oli alla kirjutanud Parek. Kiri oli venekeelne, kõrval inglisekeelne tõlge.

 

Loomulikult ma teadsin, kes on Lagle Parek. Teadsin nii palju, nagu iga teine eestlane. Natuke nagu sümbol, natuke müütiline tegelane, kelle osas jääd mõtlema, et kas ta ikka on päriselt olemas… Aga see kiri tekitas minus suurt huvi ja tahtmise Lagle Parekiga tuttavaks saada!

 

Täna tundub Hamleti ütlemine selle kohta, et aeg on liigestest lahti eriti tähendusrikas. Kui vaadata, mis ümberringi toimub, laias maailmas aga ka siinsamas meie õuel, siis on see otsekui suur hullumaja ja kaos. Olulised toetuspunktid on kadunud, väga raske on leida pidepunkte, mis aitaksid elada ja olla.

*****************

See film saab olema ajastu panoraam hõlmates aega alates II Maailmasõja algusest kuni tänase päevani. Seega rohkem kui 70 aastat.

 

Filmi keskmes on Lagle elukäik. Alates sellest, et sündimiseks ei saa vist inimesel olla halvemat aega, kui on aasta 1941! Ta oli paarikuune, kui ta isa lasti Patarei vanglas maha. Väga võimalik, et lasti maha koos riigivanemate Jaan Teemanti ja Jaan Tõnissoniga. See oli see kurikuulus 3. juuli!

Küüditamine Siberisse, kui Lagle oli seitsmeaastane. Lagle: see oli otsekui üks põnev seiklus. Ei mingit hala ega draamat. Oli lihtsalt elu, mida elati. Vaatamata raskustele, mis tuli sellel teekonnal läbi ja üle elada…

 

Filmi teljeks on palverännaku tee Pirita kloostrist Vastseliinasse, mida Lagle Parek koos oma sõpruskonnaga juba mitu aastat üles ehitab.

“Palverännaku tee” on tinglik nimetus, kuivõrd sarnaselt teekonnale Santiago de Compostelasse apostel Jaakobuse hauale on religioosne aspekt oma algse tähenduse suures osas kaotanud.

Pigem on tegemist kultuuriloolise matkaga mööda Eestit, kus teelisel on võimalus

saada aimu meie kultuurist, ajaloost, põnevatest senitundmata kohtadest, meie kultuuri rikkusest… Aga selline teekond pakub ka inimesele võimaluse maailma tühisusest mõneks ajaks eemalduda ning omaenese sisemaailmaga tegeleda. Iseendas selgusele jõuda.

 

Lagle enda “palverännaku tee” on muidugi palju laiem, kui ühe konkreetse teekonna paikapanemine. Mingis mõttes on kogu meie elu palverännak, mille jooksul me üritame aru saada olemise mõttest ja enda olemise tähendusest. Elu on müsteerium, meil ei ole selget arusaamist ning teadmist, kuidas see ikkagi juhtus, et me siia maailma sattusime, just nüüd, sellel konkreetsel ajahetkel ja sellesse konkreetsesse kohta. Mis on meie missioon, mis on selle kõige mõte ja mis saab pärast seda, kui peame siit taaskord ära minema? Need küsimused võivad inimestel tekkida, aga ei pruugi. Siiski tundub, et rohkemal või vähemalt määral mõtleb sellele iga inimene. Kusjuures need küsimused võivad tekkida (ja enamasti tekivadki) lahus usust või religioonist.

 

Lagle usu juurde jõudmine on huvitav ja intrigeeriv teema. Ta ise on öelnud, et usuga pole tal elus kunagi suurt pistmist olnud. Ka kodune kasvatus ei soosinud seda. Kodust on ta saanud usu suhtes kas tõrjuva või siis leige suhtumise. See suhtumine oli eelmise vabariigi ajal intelligentsi osas levinud. Sarnaselt tänapäevaga.

Veel Siberi vangilaagris ütles talle leedu katoliiklasest kaasvõitleja, et Eesti ei saa enne vabaks, kui Lagle ei lähe katoliku kirikusse. Mille peale Lagle vastas: teie üritage seal oma Leedu asjadega hakkama saada, küll meie saame oma Eesti asjadega hakkama. Eesti sai vabaks enne, kui Lagle kirikusse läks!

 

Aga saatuse tahtel puutus ta siseministrina kokku birgitiinide orduülema ema Teklaga ja seal juhtus siis midagi sellist, mis muutis otsustavalt Lagle elu. Lagle nimetab seda armumiseks esimesest silmapilgust. Armumise all ei mõtle ta loomulikult maist ja lihalikku armastust. Arvatavasti haaras ema Tekla eriline karisma Lagle hetkega oma mõjuvälja. Olen ise Ema Teklaga Roomas kohtunud ja olen tajunud tema aura haaret. Paavst Johannes Paulus Teise ajal nimetati ema Teklat Rooma mõjuvõimamaks naiseks!

1993.aastal, Lage siseministriks oleku ajal tehti Roomas otsus tuua birgitiinide klooster tagasi Piritale ning Lagle kaasabi selle ürituse juures oli suure tähtsusega.

***************

Lagle on pidevas liikumises. Ta ei suuda ühe koha peal olla. Alles hiljuti ta ütles, et kunagi oli tema unistuseks saada maadeuurijaks. Võimalik, et sellest tulenebki ta lakkamatu reisimise ja ringiliikumise vajadus.

 

Lagle elu on musternäidis sellest, kuidas on võimalik vaatamata oludele ja elutingimustele, tagakiusamisele, vangistamisele jne. jääda inimeseks, mitte kaotada omaenda sisemist mina, ausust ja veendumusi. Usk ellu, elujanu, rõõm elust. Need on olulised märksõnad Lagle puhul. Ega ei tea täpselt, kust tal see kõik tuleb. On see pärilik, on see Jumala poolt kaasa antud…? Aga tema positiivsus toimib väga hästi teda ümbritseva maailma jaoks, nende inimeste jaoks, kelledega ta suhtleb, kes temaga suhtlevad.

Ja on veel midagi. Seda on väga raske kirja panna! Laglega käib kaasas seletamatu aura, mingi enigmaatilisus. Inimesed, kes teda ei tunne, nende jaoks on ta veidi müütiline tegelane. Mõned arvavad, et ta on nunn, teiste jaoks vabadusvõitluse sümbol, mõned kahtlevad, kas ta on üldse olemas. Samas nende jaoks, kes teda tunnevad, on ta väga lihtne ja kontaktne inimene! Dominantne sõna võiks olla “normaalsus”. Ja huvitav, et tema mõjusfääris kõik asjad toimivad, täiesti seletamatul moel.

Üks filmi ülesanne olekski katse seda fenomenaalset nähtust lahti seletada või õigemini sellest aru saada.

 

Film on eluloofilm ainult osaliselt. Ta on oma mälestused kirja pannud ning neid võib igaüks lugeda. Filmi eesmärgiks on manada vaataja ette, nagu eelpool mainitud, ajastu panoraam, mis hõlmab umbes 70 aastat. Selle panoraami oluline figuur on Lagle, kelle elu näite varal saaksime nii vajalikku innustust omaenda mina leidmisel. Et mis ka ei oleks, kui lahti see aeg ka liigestest poleks, siis inimene peab jääma inimeseks. Ja inimese mõõde on ennekõike selles, et mitte võtta vaid mida anda! Anda ligimisele, anda lähedastele, anda ühiskonnale.

Praegu me näeme aimamisi nagu peeglist, siis aga palgest palgesse (1Kr 13:12)

Isiklik pihtimus lapsepõlvest. Lugu mu teisest, vaimsest emast, Helgi Ridamäest.